Mina juba ammu enam ei karda sõna võtta. Võibolla on kool hoopis "Gateway" ehk "ülemineku" droog veel kangemate probleemideni? Sellest ei räägita palju. Kooliga kaasnenud elumõjutused kuhu suunas? Parema tuleviku või millegi muu suunas?
Meil kõigil on õigus vabakõnele? Kui ma selliselt alustaksin oma lugu, siis tõmbaksin sellega ligi poliitilist ja ei/ja teoreetilist vastukaja omale, see ei ole minu eesmärk. Ka ei soovi ma vaielda, väidelda ega targutada. Minu eesmärk on jagada endast välja enda isiklik vaatenurk.
Alustan siis hoopis sellest seda artiklit, et mul on õigus oma vaatenurga jagamisele. Nii lihtne see ongi. Jee, olen rahul.
PS! Lugemine on kuskil 20 minutit pikk ja 90% Teist ei loe seda läbi, sest see koolijada kokku panna väga lühidalt, siis tulevadki need pealiskaudsemad laused, et "kool oli õudne pask!", aga selliste lausetega me kuskile ei jõua ega midagi saavuta. Inimesed janunevad detailide kätte, et saaks väidelda enda kogemustega, aga see siin ei ole väitlus vaid minu elukogemuse jagamine.
Koolis käimine mõjus meile kõigile erinevalt, ometi keldrialustest kostuvad sosinad räägivad suuremas osas sellest kuidas kellelegi koolis ei meeldinud kiusamiste, narrimiste ja väikeste pseudotraumadega igapäevane tegelemine.
Avalikult on jäänud uhkus seista kooli eest ja ajada lõug kõrgele püsti, nii et nina tundub ka olevat alla selle kõrguse, lihtsalt, et öelda kui tore, kasulik ja hea see kool on. Selline sama üldistav kui see kes ütleb kui raske periood see nende elus oli. Mõlemad on üsna üldistava suhtumise ja arvamusega kooli suhtes. Arusaadav, sest kõigil on kogemused erinevad olnud.
Kui aga jääb pikemalt edasi ringlema arvamus koolist kui maailmapäästvast süsteemist läbi mille saad hea palgatöö ja krediirimäära, et saada kodulaen ja autolaen, perelaen ja terviselaen, siis tänan ei, sest olen väsinud elama laenude peal ja lisaks olen pettunud selles, et keegi ei räägi teisest vaatenurgast mis veel võiks võimalik olla. Miks keegi ei räägi sellest poolest miks kool ei ole nii tore? Sest siis see on vingumine ja hädaldamine, aga ainult sellisel juhul kui on ühiskonnas siiani kehtiv selline arusaam, et sellele ei tohi vastu rääkida sest see on nagu jumal, Sa ei näe seda, aga Sa tead, et see on nii, sest piibel kirjutab seda nii, kedagi ei huvita mida SA TUNNED.
Kes vastutab nende teadmiste eest mida meile õpetatakse ja hiljem selguvad, et need ei olnud õiged? Kes selle ülekoormuse ja lahtimõtestamise, muutuste ja kogu selle mis arvasid, et nii on, hoopis tuli välja aja jooksul, et nii ei olnud... kes vastutab selle valede pähemäärimise eest? :)
Räägin siis enda isiklikust vaatenurgast ja ütlen kohe selgelt oma sõnadega ära, et kõigil see nii ei olnud, seega see artikkel ei puuduta ilmselt Sind, küll aga Sind. Mina olen väga tänulik, et olen jõudnud siia kus hetkel olen ja kes olen, lootuses ka, et panustan oma kohaloluga igapäevaselt millegi enama jaoks. Ma ei soovi uuesti sündida, et jälle kooli minna. No ma ei jõua lihtsalt enam uuesti. *Huumorikoht.
Mina ei küsi mis Teil kodus toimus, mina ei räägi ka sellest mis minul toimus. Mitte midagi hullu, täiesti tavaline, aga ütleme siis lihtsalt nii, et elu tegi selliselt, et ma siis kas olin väga laisk või siis lihtsalt väga kergesti väsiv inimene, magada ma lihtsalt välja ei saanud kooliajal kodus.
Sellest lähtudes tegi elu siis oma, et pandi mind elama koolist täpselt sinna, sinna ja sinna, just selliste võimalustega ärgata just sellel kellaajal ja kasutada just neid transpordivahendeid et kohale jõuda. Nädalas 5 päeva selliselt, lisatuna otsa minu enda isiklik insomaania, ärevus ja mõned muud isiklikud asjad. Nii lihtsalt oli see minuga ja see mõjutas minu kooliaega väga trastliliselt. Lähme siis konkreetselt koolini ja proovige mõista, et see on minu isiklik vaatenurk läbi minu silmade ja kogemuste ning ma ei soovi midagi sellega mustata, vaid teada, et kas ma tõesti olen üks väheseid kes nii tundis või on äkki probleemi olemus mitte minus vaid milleski muus.
Varajased ärkamised - Kindlasti on palju inimesi kes ütlevad, et neil ei olnud selle vastu midagi ja neile meeldis vara ärgata, aga minule mitte. Mul oli rähm silmas, mul oli teki all hea soe, mulle meeldis hommikuti kui oli veel pime magada, see oli kõige magusam üldse. Ma nägin häid unenägusid vastu hommikut alati, ma olin harjunud mõttega, et ma magan ennast täiesti välja ja ärkan siis kui tunnen, et olen puhanud, kuid ei.... "ÄRATUUUUUS!", teine päev kui sai tunda vaheldust, siis "KOOOOOLIIII!", esmapilgul tundus see võibolla kõrvalt armas, aga minu jaoks oli see täielik ehmatus iga hommik kui ma teadsin, et millalgi see õudukas jälle algab. Miks ma ei võiks lihtsalt jääda siia sooja teki alla välja puhkama ennast, et rahulikult ärgata ja toibuda ning õue mängima minna väheke.
Päevavalgus läks suuremas osas raisku - Kooli jõudes oli hommikuti see värin sees, kananahk peal väheke ja selline kõle tunne oli peal. Istusin alati soojade radikate juurde, et soojem hakkaks, aga sealt kiirgas sellist tolmulõhna ja kui koolis see esteetika ja miljöö kokku panna, siis ega häid tundeid see ei tekitanud, ainus hea oli selle puhul see kui tuli selline tund kus ei olnud kõik nii range ja õel, neid õpetajaid lausa ootasid oma päeva helgemaks muutma. Kui jõudsid klassi, siis nägid aknast kuidas päevavalgus kõik läks seal klassiruumis raisku. Vaikuses, pinges ja vastu minu tahtmist. Koju minnes läks olenevalt aastaajast kiiremini pimedaks või kohe täitsa nipsust kui oli talveaeg. Tore vaatenurk, aga ma oleksin heameelega tahtnud valges veidi elu avastada. Või kasvõi üle päeva. Kas ma olin ainuke?
Matemaatika õpetaja oli täielik deemon minu jaoks. Öeldakse, et laps tunnetab ja näeb rohkem kui täiskasvanud? Mõned täiskasvanud oskavad oma kibestumist näidata lapsele välja ja sellest energiat ammutada. Minu matemaatika õpetaja oskas seda teha väga hästi, kõrgeltharitud pedagoog poisipeaga ja mitte eriti hea välimusega. Naisterahvas.
Ta oskas Sulle silma vaadata selliselt, et Sul läksid jalad alt ära ja kõhus hakkas keerama. Tundsin kuidas elujõud läheb välja, sest klassiruum oli vaikne, veidi üle 30 õpilase selles ruumis. Kõik olid vait, sest teadsid millise õpetajaga on tegu. Ise proovisid 45 minutit mitte silma jääda seal, aga rohkem kui teisi kutsuti tahvli ette just Sind ja neid teisi kes ka ei tahtnud üldse sinna minna ega osanud mitte midagi, lihtsalt, et teiste ees lolliks teha. Ta ju teadis, et ma ei suuda mõelda pinge all ja ma hakkan kokutama ja ei leia enam vastust ka sellele mis mu nimi on. Lihtsalt, et klassi ees mind alandada. See kuidas nägu punaseks läheb, üritan naerda kaasa, aga seest nii keerab, jalad on nõrgad, hoiad väriseva käega kriiti käes ja siis hakkab terve klass sulle täht-tähe haaval ette karjuma mida Sa sinna kirjutama pead. Võimalik, et ma oleksin kõik võinud ka ära kirjutada, aga kui juba esimene alandav etteütlemine ehk aitamine tuleb, siis tead, et pead lõpuni see narr olema kes ise ei saa hakkama ja ootab millal järgmine number või täht ette öeldakse. Mis mõte sellel oli? Parem oleksin peale tunde jäänud rohkem ja privaatselt proovinud mõista neid asju. Kas ma olin ainuke?
Peale tunde jätmine - Veel vähe, et Sulle 45 minutist ühest ainest päevas väheks ei jäänud, siis jäeti Sind veel peale tunde ka, aga asi oli selles, et neid 45 minutilisi tunde oli rohkem kui üks, et kuskil 8 sellist tundi, siis mind taheti mitmes tunnis peale tunde jätta, sest kui ma juba eelnevalt olin kooli jõudes rampväsinud ja jõuetu mõistma kus ma olen, mis koht see on ja milleks seda vaja on, siis jäeti Sind veel peale tunde ka piinlema. Mu ainus soov oli saada koju magama, välja ennast puhata. Unustage kodutööd ära... mul ei olnud jõudu ega tahtmist, hea kui ma sain unustatud õhtuks kooli ära, see oli juba saavutus. Seega kõik õpikud olid alati kotis, kodutööd tegemata, proovisid magama jääda, aga läbi raskuste kuni kell lõi jälle 6 hommikul, et alustada teekonda kooli.
Kodutööd tegemata - Kaua Sa tühjast vihikust ette loed oma kodust tööd, oli kohe õpetajatel teada ja näha kellel kodutööd tegemata olid, need said kahe. Tore oli neid kahtesid saada, motiveeris küll rohkem õppima... ei tegelikult ikka ei olnud nii, sest aus vastus on see, et iga aasta kui kool hakkas, siis oli motivatsioon olla see aasta hea õpilane, aga selleks oli algus väga oluline minule. Kuni ma sain esimesed hinded 4 või veel motiveerivam 5, siis ma tõesti püüdsin jätkata seda liini, aga minu jaoks oli see 8 erinevat tundi iga päev liiga palju ja nagu ma ütlesin, siis kui kodutöö tegemata jätmise eest 2 ei saanud, siis said 1 kui ei teinud tunnis kaasa, sest sa olid nii väsinud, et ei jõudnud pead tõsta ja olid silmad kinni, magasid oma ilaloigus ja ülekuumenenud.
Need kahed ja ühed jäid tulema, siis proovisid neid järeleõppeklassis ära likvideerida, aga Sa ei jõudnud järele sest uued tunnikontrollid tulid peale koos uute kohustustega. Head aega! Kõik. Oligi kõik jälle korrast ära, järele ei jõudnud, õpetajad olid ranged, peale tunde jätmine võttis veel aega, väsimus peale, energia otsas, motivatsioon kadunud, nutumaik kurgus ja imestan, et see aasta üldse läbi sai, sissearvestatud suvetööga, et jumala eest ma akusid laadida ei saaks.
Mida vanemaks ma sain, seda rohkem mul oli soovi õppimisega alustada, sest varasemalt mind see ei huvitanud ja mulle suruti seda peale. Huvi tekkis teatud ainete vastu mis mulle meeldisid, sobisid ja milles mul olid head hinded, aga kooli ma läbi ikkagi ei saanud, sest need teised ained milles ma olin halb, need olid nagu ankrud mis ei lasknud mind edasi, et ma saaks tegeleda sellega mis mind huvitab. SELLEST LIHTSALT EI PIISANUD. Ma pidin olema hea kõigest, nagu ma oleksin pidanud suureks kasvades saama rohkem valida kuhu ma tööle lähen või milles see asi oli? Öeldakse, et see kõik oli elementaarne teadmine, aga mina olen siiani hakkama saanud hingamise, elamise ja kõige elementaarsega ilma nende elementaarteadmisteta. Lisaks ma ei pea ennast lolliks ega harimatuks, küll aga on õigus öelda seda teistel inimestel teiste inimeste kohta. Selle kohta mul arvamusi ei ole, sest mind see osa ei puuduta ega huvita, sest mina ise olen hästi võimalikult inimlik teiste vastu, seega ollakse ka minu vastu.
Mis siis juhtus hilisemates klassides? Kõige hullem oli 9. klassis kus ma palusin oma vanemat, et ta annaks allkirjaga nõusoleku, et ma võiksin jätta ennast kordama klassi, et mitte minna ära sellest koolist ja nendest inimestest kellega olen 8 aastat koos olnud kui sukk ja saabas. (Ma läksin sinna kooli teises klassis). Kas see aitas mind? Ei. See oli viga, see eraldas mind vanadest sõpradest veelgi ja ma tundsin ennast alandatult. Ma ei ole kunagi oma elus käinud ühelgi tutipeal või lõpetamisel, ma ei ole midagi lõpetanud ega midagi kooliga seoses saavutanud.
Kui ma läksin kokandust õppima peale seda, siis seal lihtsas maakoolis esimest korda elus tehti mulle inimlikult selgeks matemaatika ja ma hakkasin armastama seda. Mul on siiani diplomid alles, ma olin päris paljudes ainetes hea, sest õpetajad tegid hästi lihtsasti selgeks selle ega alandanud mind. Ma sain isegi terve kooli ees kiitusi. Muidugi ma ei lõpetanud seda ära, sest see hakkas venima liialt pikaks minu jaoks ja ma ei suutnud keskenduda. Viimasesse kursusesse ma ei saanudki ja ma tulin sellest kõigest lõplikult minema. Ma enam ei suutnud seda rada käia, see ei olnud minu jaoks ja ma pidin leppima sellega.
Ja sellest ajast peale olengi ma olnud iseseisev ja õppinud internetist ja raamatutest, kuulanud vanemaid inimesi ja praktiseerinud kõike mis minuni on tulnud. Siin ma olen, Teie ees... oma uhiuues kostüüüümis, nagu Jan Uuspõld ütles.
Ma jätan ärevuses ilmselt palju veel rääkimata, sest mu aju ei tööta 100% võimsuse peal, aga minu artiklid alati tulevad nii pikad, et neid ei taha keegi muidu lugeda ega kusagil ka avaldada, sest nad on nii pikad hehee. Palju on öelda, aga vähe on kuulajaid.
Veel on rääkida palju narrimisest, koolikiusamisest, õpetajate terroriseerimisest, mõjutustest hilisemale elule, ühiskonnast välja filtreerimine, suhtemõjutused ja igasugust jama. See kool ilmselt ei jäta kedagi külmaks, aga kui paljud tuliverelised tahaksid rääkida ka oma kogemustest, et saaks suurema sõnumi välja endast saata, et see ei mõju kõigile sama hästi ja sellega tuleks tegeleda. Minule sai saatuslikuks see, et selles vanuses ei olnud mina nii arenenud kui teised, vähemalt mitte selles keskkonnas.
Kas peaks tundma ennast halvasti kool, et ma ei ole siiani muutunud ja olen jätkuvalt teadlik mis mulle sobib ja mis minu jaoks parim on, või peaksin tundma ennast halvasti mina, et ma ei soovinud ega jõudnud kuulata mida kool mulle õpetada proovis? Mitte kumbki, sest ilmselt kooli ei huvita see ja mind ei huvita kool, lihtsalt mina ei pestnud nende ajusid, aga nemad proovisid seda teha minule. Aga tänan nende kätt-higistavate minutite eest mida sai lugeda kõik need aastad.
Igatahes ma ei tunne, et ma oleksin läbikukkunud ja minule tulevad peegelduses ka ei näita seda välja, pigem ma tunnen, et ma olen õigel teel, et need asjad välja endast rääkisin ja nüüd edasipidi tuleb tegeleda sellega, et mis oleks siis lahendus sellele kõigele.
Väga palju kõrgelt haritud inimesi töötavad selveris kilepakendaja millega saaks hakkama ka harimata inimene. Tööd lihtsalt ei ole enam nii palju, sest maailm on pidevas muutumises, aga mõned asjad ei taha muutuda.
Mind huvitab mida ma tunnen ja mida teised tunnevad ja selle artikli mõte on panna inimesi tunnetama ja rääkima julgemalt sellest mida nad tunnevad.
Ma olen suuresti kindel, et vähemalt kui mind keegi maha rajalt veel ei võta, siis ma saan sellega hakkama, olen ise rääkinud endast välja nii mõndagi ja märganud, et see aitab inimesi ja nad on samuti hakanud kirjutama. Inimesed on harjunud, et kõigil on enda isiklik eesmärk, et kui nad tegelevad millegiga, siis selleks, et saada raha. Mina olen juba päris mitmeid aastaid kirjutanud oma facebooki seinal mida arvan ja inimesed saavad ise valida kas nad blokeerivad mind ära või loevad ja mõtlevad kaasa. Teate mis on juhtunud need viimased aastad? Ma olen tutvunud selles keskkonnas meeletult paljude inimestega kes kõik mõtlevad sarnaselt ja iga päev tuleb juurde uusi kirjasid inimestelt keda ma eile veel ei teadnud. See on ühendab, arendav ja sõbralik võimalus saada kokku ja rääkida mis meid on lõhki kiskunud ja seejärel tegeleda haavade parandusega. Mina ei ole selline inimene kes keelaks ära Teile selle võimaluse rääkida mis Teile haiget tegi, laske ennast vabaks ja rääkige see mis sisse jäänud välja, seejärel alles ma näitan Teile seda mida ise olen kogenud ja õppinud, et leida lahendus sellele hingemurele.
Minu käitumine oli tingitud paljust lapsemeelikusest, aga aitäh, et elu tõi mulle palju kogemusi, et mõista kui hall see olema peaks kõigi arvates, et langesin auku, millest tulin taaskord välja, või vähemalt augu servale, et tuletades meelde kes olin siis ja kes olen nüüd, olen ikka rohkem see laps kui fassaadiga ringi käiv alumiiniumi täis biorobot.
Ma teadsin juba siis, et ma ei soovi olla sellest ühevoolulises mustris ja keegi ei kuulanud mind kuniks ma hakkasin kuulama iseennast. Nüüd otsin sarnaselt mõtlevaid mängukaaslasi, küll aga mitte hullumajast :)
Selleks on suhtumine ja teisest vaatenurgast vaatlemine, see tundub kerge, aga see ei ole kerge. See on kerge nüüd, sest nüüd on Minul kerge öelda, et see on lausa väga kerge, aga paljud ei ole veel selle teadvuseni jõudnud, seega ma tulen siit oma kõrgustest alla Teile vastu, kuulan Teid ära ja kutsun ülesse. Selliselt ma oskan ennast kirjeldada, selletõttu ma kirjutangi nii depressioonist, tulnukatest, vaimudest ja igasugusest sellest millest teised miskipärast väga kirjutada ei taha ja siis kirjutan positiivsetest asjadest, nagu bipolaarne noormees, aga ajad on teised ja nüüd on aeg käes muutusteks. Ma olen võimeline kirjutama mõlemast, sest need asjad on käinud terve mu elu käsikäes, seal on lihtsalt väikesed piirid mida ei tasu ületada, aga ära saab leppida mõlema poolega, et saada ühtseks.
Kui Sa oled kooli poolt täiega, no 100%, siis see artikkel ei aita Sind, ega panusta Sulle, seega siin sõna võtta ei olegi mõtet, sest Sa pead tegelema enda eluga edasi. Minu vaatenurgast see pidurdas mind ja oma seinal on hea koht jätta endast maha see kogemus. Olen tänulik, et kui üldse kool mind aitas, siis jõuda praegusesse punkti.
Jah, see on pikk lugemine ja kirjutaksin veel 10x rohkem, aga sellegipoolest aitäh kui lugesid selle läbi ja oled ka üks nendest inimestest kes mõistab seda vaatenurka samuti, sest meie valime mõistma ka teisi vaatenurkasid. ❤️🙏
Hea, et see õudukas läbi sai! Teadsin juba lapsena kui mul ei olnud õigus suud pruukida, sest mina sain ainult siis rääkida kui kana pissis, aga nüüd kui olen suureks kasvanud saan oma sisemise lubaduse täita ja rääkida välja, et ma ei ole unustanud!
Tänan ka Teid kes suutsid edukalt kooli läbi käia, kes jagas kõike, kes tuupis (naljatades) selgeks, kellele tehti kätega selgeks, kellel oli lihtsalt hea õnn või kes spikerdas maha.
Kevad tuleb, hea kui saab magada oma ajakava järgi. Karulauk õitseb, basiilikud istutatud, kasemahl jookseb, kaminasse saab tuld teha. Muidugi ilmselt kõik see teine elu mis oleks võinud olla ka hea? Ma ei tea, sest ma olen tänulik ja rahul, et saan vähemalt nüüd planeerida enda nägemise ja vabaduse järgi enda rõõme avastada.
PS! Kõik kes tahavad ilma paberita läbi saada, siis hästi palju on tasuta koolitusi kus saate mingi eriala koolituse läbi käia ja "tõestada" enda väärtust siin ühiskonnas läbi tegude. Aitäh selle võimaluse eest Haridus- ja Teadusministeerium.
https://www.hm.ee/et/tegevused/taiskasvanuharidus/tasuta-kursused
Võib edasi jagada soovi korral.