Väike poeem kui selline, justustamaks teile loo.
Kanget kohvi juues ja kohe kanepit peale tehes,
tagasi teema juurde tulles, DMT kasvab mehes.
Egouks läheb lahti eest, nii et selgeks muutub meel.
Näha selgelt asju läbi klaaspuhta filtri, täis valgusespektrit.
On sünteetiline maailm, on astraalne maailm,
täpselt ühtemoodi on nad, mõtlema paneb...
Kui kehast lahkub hing, on põrgu täpselt nii nagu mõtled,
kui mõtled halvast tulevad deemonid ja kui heast, valge valgus.
Sama tugevalt voolab vesi jões, kui seda eelmist leidub siin,
selles füüsilises tahkes maailmas, manifestatsioonikastis.
Mõtled halvast, helistatakse Sulle sealt kust ei oleks soovinud,
tehakse halba, öeldakse halba ja ringiratast veereb pall.
Mõtled heast, pesed toapõrandad ära, tekib voolavus, tuleb töö,
tuleb raha, tuleb hea mõnus lootusetunne. Ja järgneb trall.
Ilmselt vahel vaja veidi nägupidi murus olla, et näha asju selgemalt,
et vaadata vahel taevasse ja olla ka ise kõrgel pilvedes,
kus iga pilveke vorbitakse sinu teadvuse järgi.