Sa kõnnid põllul
just suutsid leppida faktiga, et su sõber suri.
Sa paned kaaslasega telgi püsti keset pühvliniitu–
loll, aga vähemalt uus kogemus.
Otsustad minna tagasi haua juurde
naeratad, sest teistele sellest rääkides pakuvad nad oma õlga, et selle najal nutta
su keha on täis liblikaid.
Sa tõstad pilgu oma telefonilt ja näed kaugel pühvlit kekslemas–
aga pühvlid ju ei keksle...
Saad aru, et see pole kekslemine, vaid kiire galopp sinu suunas.
Pühvel on võtnud sind sihikule.
Sa pöörad adrenaliinihoos ümber ja hakkad jooksma, peas keerleb mõte:
"Kui ma jooksen on mul mingi võimalus–
kui seisan, olen automaatselt mängust väljas."
Sa jooksed, tehes äkilisi pöördeid ja pühvel järgneb sulle.
Ta on jõudnud lähedale.
Su kaaslane pistab pea telgist ja ainus, mis sa tast välja loed
on hirm.
Sa jääd seda vaatama ja komistad...
Nüüd oled sa pikali pühvli ees.
sa ei tea mida teha.
Korraga on su pea ümber kaks sarve ja järgmisel hetkel
täitub su kael kuumusega ja mõte kustub.
Sa surid kellegi lõbuks.