Ma loodan, et ma saan lõpuks uskuda,
et olles lugenud läbi niivõrd palju raamatuid
ei pea ma tulevikus, juhuks kui tuleb sõda,
korjama kaevikutest üles haavatuid.
See ei ole ju patriootlik eluviis, eks?
Mis mõttes ma ei taha oma inimesi aidata?
Aga kas te tõesti olete minu inimesed,
kui ma pean teid järjest maha matma?
Ridadeviisi hauakivisid ja nendel graveeringuid,
mulla all on kirst, mille sees on tühi hing.
See ei ole enam lihtsalt sünni-ela-sure,
vaid nüüdseks üks suletud nõiaring.
Ma lõpetan nüüd oma rantimise
ja viskan selle luuletuse kapi taha.
Ma loodan, et see jääbki igaveseks sinna
ja muideks -
täna tuli lumi maha.