Luba ma küsin iseenda käest seda, et kas aasta möödudes Mul ei ole häbi oma kirjutiste ees? Lolliks oled läinud või? Ma ei ole seda sitta kirjutanud ise oma peaga. Ma ei tulekski selliste asjade peale. Ma olen lihtsalt kuutõbine, aga kuna Sa kirjutad seda kõike minu nime alt, siis loomulikult on mul häbi, juba praegu.
Jah, aga kas me mitte ei ole rääkinud sellest juba varem, et Sa lased vabaks ennast absoluutselt kõigest ühiskonnast ja suguvõsast ja kõigest mille ees häbi tunned? Võimalik, et Ma olen oma ajast liiga ees, aga kui aeg seal maal, siis on häbi.
Ma tunnen häbi enda ees ju. Aga samas... Sina oled rohkem võibolla mina kui seda olen minaise, seega tee mis tahad. Mul ei ole lubatud häbi tunda. Ma olen kirjanik. Ja milline idootsus oleks mitte seda kirja panna. Kes see viitsib lugeda sellist üldist imalat pläusti enam tänapäeval? Kui see kirjapilt kiiremas korras ei muutu, siis ei loe keegi enam raamatuid peale meie ja meist vanema põlvkonna. Kapish?
Jah, aga häbi on ikkagi ilmselt. Seda ma teada tahtsingi härra kirjanik isiksushäiretega.