Suurtükiväelaste, eriti ohvitseride kokkukogumine algas Tallinnas novembri keskel kapten Hugo Kauleri initsiatiivil. Tema poolt peetud "nimekirjas ja alalolevate sõjaväelaste päevaraamatu" järgi olid juba 16. novembril 1918 kohal polgu ülem kapten Kauler, ajutine majandusülem leitnant Richard Lessel (endine 1. Eesti suurtükiväebrigaadi 4. patarei ülem) ja endine diviisi staabi ametnik Erik Dannenberg.

1. novembril määras sõjaminister Andres Larka kapten Kauleri 1. suurtükiväepolgu ajutiseks ülemaks.[8] Samal päeval ilmus polgu esimene päevakäsk ning algas üksuse formeerimine. Seda päeva on loetud Eesti suurtükiväe kolmanda formeerimise alguspäevaks ja iseseisva Eesti riigi suurtükiväe sünnipäevaks üldse. Rahvusliku suurtükiväe loomise esimene katse oli toimunud Vene ja teine Saksa võimu ajal.[7]

Alates 21. novembrist 1918 ilmus polku ohvitsere, arste, ametnikke, allohvitsere, kirjutajaid, velskereid, sõdureid. Suur osa oli neid, kes olid varem teeninud 1. Eesti suurtükiväebrigaadis. Isikkoosseis kasvas iga päevaga: 1. detsembril oli polgus 19 ohvitseri, 2 arsti, 2 ametnikku ja 68 sõdurit; 6. detsembril aga juba 28 ohvitseri, 2 arsti, 2 ametnikku ja 158 sõdurit.[9]