Mis on elu mõte? Mis on elu looduse mõistes? Mis vahet sel kõigel on? Keegi nagunii seda ei tea ja kõik tõlgendavad seda omale sobivalt nii kuidas neile tundub see mugavaim. Minu liikuv rong aga seisab kui ma täheldan ülesse oma mõtteid, see on minu jaoks kõigest peatus, aga pilet on kindlasti taskus. Lihtsalt võimalusel räägin ennast äriklassi, et sõit oleks mugavam, kohvi näppus ja emotsioonid laes.
Kui maa oma laiuste ja mõõtmete poolest jääb inimesele alatiseks liialt suureks avastada, siis sama võib öelda ka meie endi sisemaailma kohta. Me otsime ja leiame vastuseid mis kergitavad uusi küsimusi, see on vana tõdemine. Mida rohkem teadlikumaks me saame, seda rohkem uusi küsimusi esitame, aga kuhu me nende küsimustega välja jõuame?
Iga aastaga, või et lausa kuude kaupa täheldan kuidas minu mõttelaad muutub pidevalt. See ei seisa ühe koha peal nagu känd mis kasvab, see on rohkem kui käbi mis veereb ja mida tassitakse metsloomade poolt siia-tänna, mida seeditakse läbi ja lastakse sõnnikuna tagasi maapinnale kusagil sootuks teises asukohas.
See käib täpselt selliselt minu elus, aga siis sellel hetkel kui tunned, et oled see väike läbiseeditud ja solgutatud käbi, lõpetades kusagil sita sees kuskil võõrmaal, siis ainus mida sellises olukorras tark teha oleks on see, et kasuta seda sitta
kui väetist ja võta sellest kõik mis annab, löö juured siis alla ja kasva suureks puuks.
Sa saad alati hiljem juba ise käbisid toota ja neid kukutada, et ka nemad oskaksid sama teha. Kas see ei olegi mitte elu üks fundamendaalsemaid tsükleid, et koged solgutamist, eneseotsinguid, käib läbi igast sitast ja seejärel rahuned ja lööd juured alla, muutud paikseks ja lood perekonna?
Ütleme nii, et kuigi mu mõtted selle peale on laskunud, ei ole ma veel otseselt ise kukkunud. Mina lasen oravatel ennast veel palju urgudesse viia ja rebastel ennast ära süüa, ainult, et sellest hiljem midagi kasulikku endale saada, sest ilma väetiseta ehk teisisõnu ilma sitata, ei lükka ma veel mingeid juuri alla, mul on aega selleks veel.