Ma olen olnud alati uppuja, uskudes
et mind päästetakse, näpuvahel ristihoidja,
aga mitte isehingav teadlik ujuja,
vaid kui palk keset vett, hulpija.
Ma sündisin, mind ristiti luterlaseks,
et minu eest mind päästa millestki.
Ma tahtsin olla parem, selleks avasin enda,
janunesin ambitsioonikalt kõige teadmatuse osas.
Ma kaotasin ennast, siis leidsin eneseusu,
mis ütles mulle, et ma saan ise hakkama.
Ma kaotasin eneseusu, selleks tuli appi religioon,
mis andis mulle mingi missiooni mulle minu eest.
Ma kaotasin usu religiooni, selleks tuli appi budism,
öeldes, et kõik mille oled loonud, võid jätta, kapish?
nii nagu tiibetlased liivamaale loovad ja seejärel
need kustutavad, sest miski ei ole igavene.
Ma jäin ilma kõigest mida olin ülesse ehitanud,
sest oskasin loobuda... kuid kas ma tahan alustada uuesti?
Mind ei löödud risti, aga minu kannatused vaimselt
olid ja on siiani ennastületavalt püsivad.
Ja lõpetuseks,
Aitäh isadele, kes meid jätsid üksi,
et ilmselt nad hoolisid meist nii väga,
et teadsid paremini, et nad ei oska
või ei soovi meid ise kasvatada.
Ma tahtsin olla tubli ja saada kiitusi,
seda saab aga emalt, kes tunnustab.
Olla parem isa, et mitte selleks saadagi,
õppida mitte oma vigadest, et neid teha.
Lõpus sõnade raskuste all, selgineb see hägu, et justkui
ees on vall, minu kannatused alguse saanud on ankrust,
mille allatirijaks ongi ristimine, nime andmine,
selle nime reeglite järgi elamine ja eksistents.
Pühi näolt see irve, või jäta see endale,
küsimus jätkuv, et KES OLEN MINA?